Jaanus Rohumaa: pole vaja otsida süüdlasi

Korraldate riigi sünnipäeva juba kolmandat korda. Eelnenud on 90. ja 95. aastapäev, nüüd on sajanda sünnipäeva kord. Millised kolme sünnipäeva erinevused on?

90. sünnipäev oli esimene, mida suuremalt tehti. Varasemad olid tagasihoidlikumad. Rühm, mis seda läbi viis, väga suur ei olnud. Kolm kuni viis inimest, kes sellega tegelesid. Õppetundidena jääb meelde see, mis inimestele korda läks. Peateema oli ühiselt ehitatud riik, sisuks oli, et lõpetada jutt kahest Eesti Vabariigist. Kogu aeg on üks ja seesama Eesti riik olnud, kuigi vahepeal oli valitsus eksiilis ja oli okupatsioon. Audiovisuaalsed teosed läksid ka hästi korda, esimest korda tegime öölaulupidu. Õnnestunuks ei saa pidada vene sihtgrupi kaasamist. Raha kulus saja miljoni krooni kandis.

95. sünnipäev oli palju väiksem, eelarve oli kusagil 700 000 euro kandis. Proovisime midagi lastele ja noortele teha. Retoorikas on nad esiplaanil, aga kui asjaks läheb, siis jäävad nad kõrvale. 95 oli sissejuhatus sajandaks sünnipäevaks.

(Rohumaa arutleb: "Maitsed on erinevad, kindlasti mõne inimese jaoks on talumatu, et pole sõjaväeparaadi. Olulisem on, et ei tekiks meie-nende vastandumist. Et kusagil on ettevõtjad, kusagil on riik ja kusagil on veel kodanikud, kusagil on vapp - kõik nagu peaks oma nurgas väikest Eesti Vabariigi juubelit. Kindlasti on inimesi, kes üldse ei tähista, sest Eesti riik on võib-olla ebameeldiv. Aga nendega ei saa arvestada.”)

Milliseid üritusi tahtsite juubeli tähistamise juures vältida?

On selge, et ei ole mõtet juubelil vaevata ennast vihakõnega või leida süüdlasi. Näiteks valida 100 Eesti kõige halvemat inimest.

See on ka äärmuslik näide.

No igasuguseid mõtteid liigub ikka ringi.